Liinakuru

I

Kirjandusüliõpilaste kevadkool kujunes ajapikku välja professor Arne Merilai ja tema naise Lea Toominga maakodus Liinakurul. Alates 2008. aastast ja koostöös Eesti Kirjanduse Seltsiga toimuvad kirjandusteaduslikud mõttetalgud seal juba korraliselt. Ärksamate tudengite jaanikuise vabaõhuseminari eestvedajad olid Mart Velsker, Jaak Tomberg ja Marja Unt; appi on tulnud Maia Tammjärv, Evelin Arust, Annika Markson, Märten Rattasepp, Laura Porovart, Hanna Linda Korp jt. Ürituse „vanemaks õeks“ võib pidada kirjandusmuuseumi suvekooli Nüplis, „õrna ööbiku“ kodukotusel Otepää taga.

Aasta-aastalt on juurde tulnud uusi osalejaid ning tagasi pöördunud vanu olijaid. Ettekandeid on pidanud peaasjalikult kirjanduse üliõpilased igalt õppeastmelt, kuid kõnelenud on ka lähedaste erialade esindajad. Liinakuru kevadkool pakub hea võimaluse tutvustada oma köitvaid uurimisteemasid, saada kasulikku tagasisidet, arutleda kirjandust ja õppetööd puudutavate erinevate küsimuste üle.

Lisaks põnevatele ettekannetele, lõkkeööle, kuumale saunale, kiigelauludele ja jalakeerutusele on ikka üles astunud ka keegi kirjanikust külalisesineja. Oma loomingut on tutvustanud Triin Soomets, Pontios Chersonesos, Luulur, Kristiina Ehin, Jim Ashilevi, Sven Vabar, Carolina Pihelgas, Eda Ahi, Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Valdur Mikita, Kätlin Kaldmaa, Krista Ojasaar, Mehis Heinsaar ja Tõnu Õnnepalu.

Suurenev huvi ja aina süvenev vaimsus on põhjuseks, miks Liinakuru kevadkooli võib juba hakata traditsiooniks pidama. Vaba ning mitteformaalne, kuid akadeemiliselt sisukas üritus lõpetab pingelise õppeaasta mõnusalt ning värskendavalt.  Abstraktne mõte ja elujanus loodus vaatavad lähemalt tõtt, miska hetketi taastub kadunud ühtsus.

 

II

Võrumaa metsatukkade vahel asetsev Liinakuru on teadupärast võõrustanud mitmeid loomeinimesi. Olgu nendeks siis ärksa vaimuga üliõpilased, erudeeritud õppejõud või tundeerksad kirjanikud. Viimased loetletutest (salamisi kindlasti ka teised) on Liinakuru talus viibides või seal viibimisest unistades leidnud inspiratsiooni ja vormistanud oma mõtted paberile. Loominguline innustus on seejuures leidnud väljundi nii värsiridades kui ka mõttemõlgutustes.

Siinkohal oleks paslik päevavalgele tuua senini teadaolevad Liinakuru-teemalised tekstid. Kui kellelgi on aga kuskil sahtlipõhjas mõni jutuke, luuletus või ka arvamuslugu kevadkoolist ja Liinakurust, siis võib selle kevadkooli võõrustaja või korraldustiimi postkasti läkitada. :) Olge julged!

P.S. See üleskutse on aegumatu!

Alustuseks olgu siinkohal välja toodud Jim Ashilevi Eesti Ekspressi rubriigis Toidublogi (juuli 2011) avaldatud meenutus 2011. aasta kevadkoolist: „Arne Merilai maakodus Liinakurul toimusid jälle Tartu ülikooli kirjandustudengite kevadpäevad. Mina viibisin seal külalisena ja esimest korda. Suurte vahtrapuude all teoretiseeriti ja ehitati vastastikku mõttemalle. Üks tüdruk luges vahtrapuu otsas raamatut. Tundsin ennast nagu loll praktik. Sain uutest mõtetest pilgeni täis.“

Edasi Jaan Malini alias Luuluri akrostihhon, mille leiab muuhulgas värskest kogumikust „Meile: Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010“.

ON MERI LAI

Antoloogiline ballaad isegi ei asenda poeetikat.
Rääkimata Mihkelsoni või Luige lahkusest
nende liistule tõmbamise juures.
Erandiks ehk filosoofia. (Kunagi?)

Metsaannid on Su suvedele nii ligi, nii ligi,
et noorus imestab, kuidas kiigemäest allgi
raudnõgest ega muud umbrohulaadset pole.
Intelligentsuse presumptsioon kehtib, kuni
Liinakuru lehvitab meie pühalikku lippu
avalalt – nagu peaaegu piinlikkuseni lopsakas rabarber –
ise oma nii-olemist (kuurivärav!) loomulikuks pidades.

Mõned päevad tagasi üllatas aga Karel Leet Arne Merilaid ühe toreda haikuga.

Linnakuru a’ab
simma maakübetisi –
Sa kahma kärmelt